Kui ohtlik on olukord, kus kohtumenetlus liigub kinniste istungite suunas, kohtulahenditest roogitakse välja kõik isikutele viitavad andmed ja kohtulahenditele ligipääs on takistatud robotlõksudega? Lisaks on normiks kujunemas olukord, kus iga vähegi kriitiline kommentaar ja postitus leiab lõpplahendusena arutelu kohtus teemal, kas tegu on ebaõige faktiväitega või ebakohase väärtushinnanguga ning kui suure kahjunõude hinnalipiku saab nõudele juurde panna.
Üllataval kombel on üha rohkem avalike asutuste juhte hakanud avalikult väitma, et kriitikat tuleb esitada asutuse sees ja üksteisega. Aga mis saab siis, kui kriitikat ei kuulata või puudub pädevus seda mõista? Ja kas avalikkusel ei ole siis õigust teada, mis asutustes toimub, millised on igapäevased tööalased takistused ja kuhu kulub kogu meie raha? Silmatorkavalt palju juhte teatab solvunult, et kriitikat ei oleks tohtinud avalikkuse ette tuua. Kuid kui info ei liigu välja või liigub vaid sihitud pressiteadete kaudu, siis ei ole ajakirjandusel ega üldsusel võimalust töö kvaliteeti hinnata.
Isiklik solvumistunne ja asutuse töömeeleolu ajutine häiritus ei ole piisavad põhjused vilepuhujate vaigistamiseks. See kehtib võrdselt kohtunike, Terviseameti, peaministri büroo, vangla- ja hooldussüsteemi töötajate, vaktsineerimist korraldavate tervishoiuasutuste töötajate ning näitekirjanike puhul. Kui oled avalik teenistuja või juhtival positsioonil olev isik, siis avaliku kriitika talumine kuulub sinu palga sisse – vilepuhujate vaigistamine ja eemaldamine ei ole lahendus.
Ühelt poolt võimendavad sotsiaal- ja veebimeedia kriitikat kindlasti ning adressaat tunneb end rünnatuna – mitmed esitatud süüdistused võivad näida valed ja kohatud, kui need tulevad korraga paljudest allikatest. Samas tuleb siiski meeles pidada, et igasugune suund salastamisele, hirmutamine töökoha kaotuse või kohtuasjadega, inimeste sunniviisiline sõnadest taganema või kahju hüvitama sundimine viib paratamatult olukorrani, kus ühel hetkel avastame, et meie elu juhivad suuremad või väiksemad „El Chapo’d“ läbi omavaheliste kokkulepete ja avalikkuse ainus valik on korraldusi täita. Pandeemia põhjustatud piirangute valguses tuleb pöörata erilist tähelepanu sõna- ja arvamusvabaduse kaitsele. Meie kodanikuvabadusi kärbitakse juba praegu ning nappe kaupu vahendatakse vaikselt eliidi huvides.
Tänapäeval jõuavad nn tagatubade lood ja väiksema ringi arutelud sotsiaalmeedia kaudu laiema avalikkuseni, sealjuures sageli võimendatuna. Lisaks on alati võimalus, et kui probleem on juba avalikkuse ette jõudnud, astub veel mõni vilepuhuja oma kogemusega välja.
Avatuse põhimõte, mis on mitmes riigi valdkonnas üks põhialuseid, on aja jooksul välja kujunenud põhjusega – selle eesmärk on tagada läbipaistvus ja korruptsioonivaba keskkond.
