Ettevõtjate jaoks on aasta alanud mitmetähenduslike sõnumitega. Ühelt poolt on riik hoidnud lubadust mitte kehtestada uusi kasumimakse, teisalt lisandub koormust „teenustasude“ ja rangemate regulatsioonide kaudu. Kas tegemist on sisuliste reformide või pelgalt kosmeetilise peenhäälestusega, sõltub juba vaatenurgast.
Loosungid, et bürokraatiat tuleb vähendada, on sageli populistliku maiguga kahe teraga mõõk[KK1.1]. Muidugi tuleb vähendada jaburalt ebavajalikku aruandlust – olgu selleks aastate eest furoori tekitanud nõue taotleda turismitalus ühe lamba pidamiseks loomaaia tegevusluba või lõputud keskkonnamõjude hindamised seal, kus terve mõistus ütleb „tehke ära“.
Eesti on end aastaid müünud ühekorde esitamise (ingl once-only) põhimõtte leiutajana, kuid reaalsuses ei ühildu riigihangete keskkond ikka veel äriregistri andmetega ning ettevõtjad peavad tegelema andmete käsitsi kopeerimisega. See on ressursi raiskamine olukorras, kus nii inimestest kui ka rahast on krooniline puudus.
Välistööjõud: uued filtrid ja nõuded
Kuna inimestest on puudus, on välistööjõu kaasamine paljudele ettevõtetele möödapääsmatu. Alates 2026. aastast on aga mängureeglid muutunud rangemaks. Alanud aastast kehtib lühiajalise töötamise registreerimisel ja elamisloa andmisel nõue, et tööandja peab olema kantud Eesti äriregistrisse[KK2.1]. See tähendab lõppu praktikale, kus välismaalasi palkasid siin tegutsevad filiaalid, kes polnud registrisse kantud.
Lisaks peab tööandja saama tõendada vähemalt kuuekuulist tegelikku majandustegevust Eestis vahetult enne elamisloa taotlemist. See on riigi selge samm, et vältida „riiuliettevõtete“ kaudu skeemitamist, kuid samas takistab nõue uuel ettevõttel end kiirelt ja paindlikult käima tõmmata. Positiivse noodina kadus renditöö vahendajatelt vähemalt ühe kuu töötasu suuruse tagatise nõue. Samas peavad renditöö vahendajad nüüd oma Eestis toimuvat majandustegevust tõendama.
Ettevõtjad peavad arvestama, et elamisloa taotluse läbivaatamise tähtaeg on pikenenud 90 päevani – bürokraatlik veski jahvatab nüüd aeglasemalt[KK3.1]. Menetlustähtaegade pikendamine on halb märk, mis viitab riigi ressursside puudusele ja avaldab otsest negatiivset mõju kohalikule majanduskeskkonnale.
Aktsiisitõusud ning kütuse- ja elektrikulu kasv
Nagu viimastel aastatel tavaks, on 1. jaanuar toonud kaasa aktsiisitõusud. Nii alkoholi- kui ka tubakatoodete aktsiis kerkis 10 protsenti. Solidaarse tervishoiurahastuse vaates on riik pärast aastatel 2016–2020 toimunud Läti alkoholirallit jätnud vastutustundliku alkoholipoliitika suuresti unarusse. Alkoholi- ja tubakaaktsiisi tõstmine on küll vaid üks, kuid siiski oluline osa rahvatervise vastutustundliku kujundamise poliitikast[KK4.1]. Siiski jääb sellest väheks, kui vaadata eestlaste joomarlust statistika valguses.
Olulisemgi muudatus ootab aga ees 1. mail 2026, mil tõusevad bensiini, diislikütuse, maagaasi ja elektrienergia aktsiisid. See annab vältimatu tõuke transpordi- ja tootmiskulude kasvuks, mida ettevõtjad peavad oma eelarvetes juba praegu arvesse võtma.
Käesolevast aastast tuleb elektritarbijatel maksta varustuskindluse tasu, mida elektrituruseadus nimetab saartalitlusvõime tagamise teenuse kuluks[KK5.1]. Tasu suurus on 7,58 eurot megavatt-tunni kohta ehk 0,00758 eurot kilovatt-tunni kohta (ilma käibemaksuta). Elektritarbijate kulu on kokku 59,5 miljonit eurot aastas. Uus tasu lisandub võrguteenuse arvele. Tasu eesmärk on tagada, et Eestis oleks piisavalt juhitavaid elektrijaamu, et ka keerulistes oludes oleks piisavalt elektrit. Selle aasta algusest lisandub elektriarvele tasakaalustamisvõimsuse kulu, mida peavad maksma nii elektritootjad kui ka -tarbijad.
Tasu suurus on tootmisele ja tarbimisele 3,73 eurot megavatt-tunni kohta ehk 0,00373 eurot kilovatt-tunni kohta (ilma käibemaksuta). Selle tasu eest kaetakse sagedusreservide hankimise kulud, millega hoitakse elektri tarbimine ja tootmine igal hetkel tasakaalus. Ilma odava elektrita konkurentsivõimelist tootmist lubada ei saa ning kuna peaaegu kogu elu, töökorraldus ja riigi haldus on kolinud e-keskkondadesse, siis vajadus elektri järele aina suureneb. Oma väike tuumajaam tundub juba hädavajalik.
Küberturvalisuse uus ajastu
Üks mahukamaid sisulisi muudatusi puudutab küberturvalisust. Euroopa Liidu küberturvalisuse direktiivi NIS2 ülevõtmisega laienes märkimisväärselt nende ettevõtete ring, kes peavad täitma rangemaid nõudeid. Kui varem puudutas see peamiselt elutähtsa teenuse osutajaid, siis nüüd on hõlmatud ka lennu- ja raudteesektor, postiteenused, jäätmekäitlus, haiglad ning isegi teatud suurusega toidukäitlejad.
Oluline on rõhutada, et küberturvalisuse meetmeid tuleb nüüd rakendada kogu organisatsiooni suhtes, mitte ainult konkreetse teenuse lõikes[KK6.1]. Kui tööstusettevõte pakub kõrvaltegevusena kasvõi väikest pilveteenust, võib ta muutuda seaduse subjektiks. Ehkki andmete esitamiseks riigi infosüsteemi ametile on aega kolm kuud ning täielikuks rakendamiseks on ette nähtud kolmeaastane üleminekuperiood (kuni aastani 2029), tuleb riskihindamise ja koolitustega alustada kohe. See pole üksnes infotehnoloogia küsimus, vaid juhtkonna vastutus.
E-riigina on meil küberturbe teemad jäänud põhjendamatult vaeslapse rolli. Küberturvalisuse direktiivi NIS2 ülevõtmine oli kohati dramaatiline: liiga palju teemasid jäi selgelt viimasele minutile ning kaasamisringe oleks pidanud tegema juba alguses, kui alles selgitati välja, millist mõju direktiiv NIS2 riigisisestele õigusaktidele avaldab. Eesti peaks kodutöö põhjalikumalt ära tegema ning kindlasti pingutama, et digi- ja küberturvalisuse teemadel Euroopas silma paista. Siin ei tohiks raha lugeda.
Ressursside allikad
Me soovime riigilt tipptasemel riigikaitset, innovatsiooni, neljarajalisi maanteid, tasuta kõrgharidust ja kättesaadavat vaimse tervise abi. Samas on meil liiga vähe inimesi, kes riiki toimimas hoiaks. Puudu on tänapäevasest immigratsioonipoliitikast. Kui lapsi sünnib aastas alla kümne tuhande ning perepoliitika kujundamine käib endiselt stiilis „mitu last naise kohta“, siis võimegi muutusi ootama jääda. Riiki on vaja üleval pidada ning keelt ja kultuuri kellelegi pärandada. Loodetavasti leiavad poliitikud endas jõudu, et algatada sisulisemaid arutelusid immigratsioonipoliitika suundade üle[KK7.1] ning kui juba koolisüsteemi reformida, siis teha seda ettevaatava pilguga, et olla valmis väikeste õppurite vastuvõtuks eri riikidest ja keeleruumidest.
Lähitulevikus peaksid poliitikud ja seadusandja üle vaatama töölepingu seaduse sätted, et tugevdada kaitset vanemapuhkuselt naasvate lapsevanemate ebaõiglase kohtlemise ja survemeetmete vastu.
Seadusega ei saa juurde anda moraali ega vastutustunnet, küll aga saab seadusega kujundada keskkonna, mis ei tõrju neid väheseid, kes on siia kodu rajanud või soovivad siin väärtust luua. Selle valguses on 2026. aasta muudatused segu vajalikest turvameetmetest (küberturve, varustuskindlus) ja jätkuvast bürokraatlikust peenhäälestusest. Ettevõtja ülesandeks jääb selles rägastikus orienteeruda ja loota, et lubatud bürokraatia vähendamine jõuab kord ka Exceli tabelitest pärisellu.
Artikkel avaldatud 16.02.2026 RUPis.
