Nagu meil veel seaduseid ja regulatsioone vähe oleks? – ja nüüd siis ka veel kosmoseseadus? Tegemist on mõistliku küsimusega, sest väga pikalt on kosmoses toimetamine olnud väga rikaste, suurte ja ambitsioonikate riikide pärusmaa ning nende kokku lugemiseks on piisanud ühe käe sõrmedest ja siis veel pluss üks. Nüüd järsku on riigid hakanud tõsiselt vaagima kosmosetegevuse reguleerimist. Miks?
Tõsiduseks on alust. Mõneti on hea uudis, et tehnoloogia areng ja odavnemine on seni kättesaamatud kohad nagu kosmose turismi kui ka süvavee uuringud teinud vähemalt mõndadele meist võimaluseks. Kosmoses toimetamine ei ole igaühe pärusmaa. Kosmosetegevusega kaasnevad riskid. Rahvusvaheline õigus on kosmose valdkonnas piisavalt vana ning peamised mängureeglid on juba ammu enne meid paika loksutatud.
Riik peab teadma, mis kosmosesse saadetud on ja mida seal tehakse
Rahvusvahelise õiguse järgi peab riik teavitama üleslennutatud kosmoseobjektidest. Seda kohustust ei saa täita, kui ülevaade puudub. Seega on praktiline vajadus seadusepügalate järgi, mis kohustaks riiki informeerima kosmoseobjektidest ja planeeritud kosmosetegevusest.
Eestlastel on ütlus, et ega tali taeva jää. Sama reegel kehtib ka kosmoseobjektide kohta. Neid on üsna sagedasti alla kukkunud. Lisaks on kosmoseobjekte üles saadetud niivõrd palju, et ruumi on väheks jäänud ning kokkupõrgete oht on oluliselt tõusnud. Rahvusvahelise õiguse kohaselt vastutab iga riik oma kodanike ja ettevõte kosmosetegevuse ja kosmoseobjektide poolt põhjustatud kahju eest. Praktikas tähendab see, et kui kellegi objekt põrkab kokku kellegi teise objekti või kellegi teise kosmoseprügiga või kukub Maale ja põhjustab siin varalist kahju või rikub kellegi tervise või elu, siis riik vastutab kahju kannatava isiku eest. Põhimõtteliselt on tegu ainukese selliselt reguleeritud tegevusega. Õigus tunneb mitmeid rahvusvaheliselt standardiseeritud valdkondi aga riikide omavaheline kompenseerimismehhanism, mis peab katma kolmanda isiku põhjustatud kahju, on ainulaadne.
Kosmosetehnoloogial on sageli topeltrakendus. Sama satelliit või sensor, mis aitab koguda keskkonnaandmeid, võib olla kasutatav ka sõjalistel eesmärkidel. Kosmosetegevuse seadus annab riigile tööriistad, et hinnata, kas kavandatav tegevus on kooskõlas Eesti julgeolekuhuvidega ja meie liitlassuhetega, ning vajaduse korral seada tingimusi või keelduda loa andmisest.
Kas riik peab iga kosmosetegevusega seotud kahju hüvitama?
Kas Eesti maksumaksja peaks kinni taguma kõiksuguste jaanitatikate katsetused ja viltuvedamised? Vastus on kindel „EI“. Aga õigusriigis ei saa riik minna oma elanike ja ettevõtete vastu lihtsalt nõuetega. Riigil peab olema seadusest tulenev alus, mis lubaks riigil järelevalvet teha kosmosetegevuse üle nii nagu iga suuremat ohtu kätkeva tegevuse üle. Samuti saab riiklik järelevalve kontrollida, kas kosmoseobjekti omanik ja käitleja on piisavalt usaldusväärsed ning planeeritud kosmosetegevus ohutu.
Seadus kui majanduse ja innovatsiooni arenguplatvorm
Eesti kosmosetegevuse seadus ei saa olema pelgalt „keelamise ja käsu“ raamistik, vaid usaldusraamistik, mis annab turuosalistele kindluse, et nad tegutsevad läbipaistvas ja etteaimatavas keskkonnas.
Väikese riigi puhul on iga selge ja mõistlik regulatsioon konkurentsieelis. Kui ettevõtja teab, millised on tegevusloa, vastutuse ja kindlustuse nõuded, on tal lihtsam kaasata rahastust, partnereid ja kliente. Ilma selge seadusliku raamita on kosmosevaldkonna investeering sageli lihtsalt liiga riskantne. Praktikas monitoorivad suured tegijad jurisdiktsioone, kuhu oma tegevus tuua ja päris seadustamata keskkondi välditakse just ettenägematuse pärast. Kosmosetegevuse seadus võimaldab Eestil positsioneerida end usaldusväärse registreerimis- ja tegevusjurisdiktsioonina. Sama loogika, mis on toonud meile edu fintech’ide ja iduettevõtete vallas, on rakendatav ka kosmose sektoris eelkõige läbipaistva järelevalve, mõistliku vastutussüsteemi ja kiire suhtlus riigiga. Selles vaates, on Eesti teinud õigesti, et oma kosmosetegevuse õigusraamistiku on välja töötanud ja seda jõustama hakkab.
Karda Brüsselit! Märgid viitavad, et kosmostööstust on asutud lõhkuma
Kuigi kosmos on klassikaliselt rahvusvahelise õiguse ja riikidevahelise koostöö pärusmaa, on ka Euroopa Liit teatanud ambitsioonist liigelda nn „EL kosmoseõigusakti“ suunas. Küsimus ei ole ainult selles, mida reguleerida, vaid kas see on üldse EL pädevuses. EL-i aluslepingud annavad kosmosevaldkonnas pigem toetava pädevuse, mitte selge volituse liikmesriikide detailse tegevuse ühtlustamiseks. Kui kosmoseõigus surutakse siseturu-argumendi kaudu „tagauksest“ ühisõigusakti alla, on täiesti õigustatud küsida, kas me ei liigu aluslepingute raamidest lihtsalt „loominguliselt“ üle.
Praktikas tähendaks EL tasandi kosmoseakt tõenäoliselt ülereguleerimist. Riigid, kes reaalselt kosmosesüsteeme arendavad, on juba suutnud luua endale toimivad riigisisese õiguse mudelid. Eesti ja Soome on head näited väikeriikidest, kes on iseseisvalt üles ehitanud kosmosetegevuse raamistikku, mis arvestab nii rahvusvahelise õiguse nõudeid kui ka kohaliku turu eripära. Saksamaa puhul on märkimisväärne, et hoolimata suurest kosmosetööstusest ei ole riigil siiani ühtset, kodifitseeritud kosmoseadust, vaid kosmoseõigus püsib killustatud lahenduste ja poliitikainstrumentide najal. See näitab, et paindlikkus ja riigipõhine lähenemine on täiesti võimalikud ilma suure katuseaktita Brüsselist.
EL kogemus kinnitab paraku mustrit, kus ambitsioonikas üleeuroopaline regulatsioon lämmatab turu, tõstab halduskoormust ja kallutab investeeringuid mujale. Nii riskime, et tehnoloogia ja innovatsioon liiguvad Põhja-Ameerikasse ja Aasiasse, samal ajal kui Euroopa ekspordib oma kõige väärtuslikuma ressursi, ettevõtlikkuse ja ideed, teistesse maailmajagudesse.
Meie rolliks jääb seejuures omamoodi regulatiivne heategevus – aitame hoolsalt kujundada teistele atraktiivseid ärivõimalusi, ise samal ajal suu ammuli taevasse vaadates. Eks heategevus ole muidugi alati tervitatav.
Avaldatud toimetatud kujul Geeniuses 31.08.2026
