Mürsutehingute skandaali kõige halvem võimalik tagajärg oleks, kui Eesti tippametnikud ja poliitikud hakkaksid kartma riskantsete otsuste tegemist. Riik peab kriisis julgema riskida. Aga dokumendihaldus peab tagama, et aastaid hiljem ei jää kogu risk endise ametniku mälu, sõna ja maine kanda.
Risk ja kontrolljälje puudumine on kaks erinevat asja. Kriisis ollakse sunnitud otsustama kiiresti, ostma tavapärasest kallimalt, töötama uue partneriga või võtma suurema tarne- ja äririski. Mõnikord risk realiseerub. See ei tähenda automaatselt, et otsus oli vale. Otsust saab ausalt hinnata üksnes selle info põhjal, mis oli otsustajale teada otsuse tegemise hetkel, mitte kaks või kolm aastat hiljem teada oleva tulemuse järgi.
Just siin on mürsutehingute skandaali kõige olulisem probleem. Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus ei suuda praegu dokumentidega näidata, miks sõlmiti ja täideti mitmekümne miljoni väärtuses laskemoona ostulepinguid ettevõttega Datasel S.R.L. Toonased otsustajad ütlevad, et ettevõtte seoseid ning lepingu ettevalmistamist puudutavad dokumendid on olemas, aga leidmata.
Olukord on iseenesest absurdne. Me räägime kümnete miljonite eurode suurusest riiklikust tehingust, mitte sellest, kes kontoris viimati kohvimasina katki tegi või selle endale koju viis. Aastaid hiljem ei peaks riik hakkama endiste töötajate mälestuste ja meilikaustade abil detektiivi mängima. Kaitsevaldkonnas on peamiselt Riigikontrolli eestvedamisel probleemist juba aastaid räägitud. Tegu on süsteemse haldusprobleemiga.
Oleme seda filmi varem näinud
Eestil on dokumentide kadumise ja puuduliku kontrolljäljega pikk ajalugu. Aastal 2005 täitsid ajalehti uudised Välisministeeriumi kaduma läinud salastatud teabekandjatest. Välisminister Kristiina Ojuland vabastati ametist. Hilisema kriminaalmenetluse tulemusena ei leitud tõendeid, et teabekandjad oleks sattunud kõrvaliste isikute kätte. Tõenäoliseks peeti, et kadunud teabekandjad hävitati ja hävitamine oli nõuetekohaselt dokumenteerimata. Aastaid liikusid juhtumi kohta kõikvõimalikud linnalegendid sellest, kas dokumendid olid lõpuks kapis või kapi all. Aga see polegi oluline. Oluline on, et dokumentatsioonipuudus tekitas olukorra, kus ei suudetud tõendada, mis juhtus. Puudulik kontrolljälg ei kaitsnud riiki ega inimest, kelle poliitiline karjäär sattus juhtumi keskmesse.
Sama probleem kordus lennunduses. Riigikontroll leidis Estonian Airi puhul, et osa juhtimisinfost oli kadunud ning nõukogu 2010.–2012. aasta koosolekute alusmaterjalid olid säilinud ainult ühes eraettevõttes. Nordica puhul tuvastati samuti, et hulk juhtimisinfot ja otsuste aluseks olnud materjalid puudusid või polnud säilinud. Eesti lennundusel võib olla halb aura, aga paralleel on praeguse looga väga selge.
Maskid tuli ära osta
Siin tasub meenutada koroonakriisi. Koroonakriisi alguses oli maailmaturul tohutu isikukaitsevahendite puudus. Hinnad olid kordades kõrgemad, sertifitseeritud kaupa oli keeruline saada ja otsustada tuli kiiresti. Mõned ostud läksid halvasti.
Kas sellest järeldub, et Eesti riik oleks pidanud 2020. aasta kevadel ütlema, et ärme parem osta? Muidugi mitte. Kriisiolukorra otsuse hindamisel tulebki küsida, mis oli alternatiiv. Mõnikord on halb otsus parem kui otsustamatus.
Koroonakriis näitab ka teist asja. Mõni tarnitud kaup ei vastanud nõuetele, kuid hiljem oli võimalik välja selgitada, mida telliti, mida saadi ja mille eest maksti või jäeti maksmata. Risk realiseerus, kuid tehingut oli võimalik kontrollida.
Dokumentatsioon kaitseb ka otsustajat
Dokumenteerimisest räägitakse sageli nii, nagu oleks see loodud Riigikontrolli, prokuratuuri või uuriva ajakirjaniku jaoks. Tegelikult kaitseb dokumentatsioon otsustajat ennast. Kui riskantne tehing läheb halvasti, kuid alles on materjalid, millest nähtub, et partnerit kontrolliti, võimalusi võrreldi, riskid tuvastati, saab eristada ebaõnnestunud tehingut hooletust tehingust. Halb tulemus üksi ei tõenda, et otsus oli juba ette halb. Kui kontrolljälge ei ole, muutub see eristus peaaegu võimatuks.
Siis kõlab ka aastaid hiljem paratamatult väheusutavalt selgitus: „Me kontrollisime küll, aga dokumenti ei leia“ või „materjalid olid olemas, aga minu käes neid enam ei ole“. See ei tähenda tingimata, et inimene valetab. See võib tähendada, et süsteem on jätnud ta olukorda, kus tal pole enam võimalik omaenda otsust tõendada.
Kõige ohtlikum oleks nüüd õpetada ametnikud kartma
Käivad vaidlused ja uuritakse, kas Dataseliga lepingu sõlmimine oli tollaste asjaolude põhjal põhjendatud risk või halb otsus. Ja võib-olla ei saagi sellele küsimusele kunagi täiesti rahuldavat vastust. Mürsuskandaali kõige halvem õppetund oleks, kui jääks kõlama, et ärge enam selliseid riske võtke.
Eesti julgeolekuolukorras oleks see väga kallis õppetund. Kaitsevaldkonnas tuleb tulevikus ette hetki, kus ideaalset tarnijat ei ole, aega pole, hind on halb ja kindlust veel vähem. Inimene peab sellises olukorras julgema otsustada. Vastukaaluks peab kehtima lihtne põhimõte – mida suurem on risk, seda parem olgu kontrolljälg. See ei tähenda kriisi matmist bürokraatiasse. Mõnikord piisab mõnest hästi kirjutatud leheküljest. Aga need peavad olema alles ka siis, kui minister on vahetunud, asutuse juht töötab mujal ja ükski toonases nõupidamises osalenud inimene enam organisatsiooni koridorides vastu ei jaluta.
Allkirjastajal ja otsustajal on oma vastutus. Aga riigiasutusel on vastutus selle eest, et otsuse institutsionaalne mälu säiliks sõltumata sellest, kes parajasti ametis on. See pole isegi mingi uus ideaal. Kehtiv teabehalduse regulatsioon nõuabki, et asutuse teabehaldus peab tagama järjepidevuse teenistus- või töösuhte lõppemisel. Ametnik peab julgema riskida. Aga riik ei tohi panna teda aastaid hiljem tõendama üksnes oma mälu ja mainega, miks ta seda tegi. Riigi institutsionaalne mälu peab olema tugevam kui ühe inimese mälu. Julge ja hästi juhitud riik teeb vajadusel riskantseid otsuseid ja suudab aastaid hiljem täpselt näidata, miks see risk võeti.
Avaldatud Delfis 22. septembril 2026.
